Mari Abel on Von Krahli teatri näitleja. Ennast tutvustab ta nii: Minu nimi on Mari. Elan kauni puiestiku kõrval Nõmmel. Armastan loodust, koeri, lapsi, hommikukohvi, kõrgemat moodi nagu Saara ütleb, soojust, muusikat ja tantsimist. Osal päevasest ajast jalutan, teen pliidi alla tuld, koorin kartuleid, pikutan, triigin pesu, pesen pesu jne. Ja siis jälle hakkan näitlejaks, näiteks selle aasta kolmandast novembrist.
1) Mis on semiootika?
Kuuldes sõna semiootika kerkib minu silme ette esmalt tihe udukogu, mille sisse ilmub ähmaselt must-valge televiisori pilt Juri Lotmaniga. Nimelt, kui ma veel laps olin, siis vaatasin keset päeva kooli ja muusikakooli vahele jääval ajal televiisorist venekeelset saadet vene kultuuriloost, kus Juri Lotman istus ja rääkis Puškinist jne. Mäletan, et miski tema jutus ja olekus lummas mind ja tegi mind nagu ära, võib-olla oli see ka keskpäevane väsimus, aga ma lihtsalt istusin kodusohval kuidagi mõnusalt ja kossakalt, lapsesuu lahti vajunud ja mulle meeldis nii olla ja tajun, et praegugi meeldib. See ongi minu semiootika.
2) Kas sügisõhtu rambivalguses või suveõhtu lõkkeääres?
Hetkel valiksin suveöö lõkke ääres puhtalt soojuse pärast.
3) Kui oled sees, kas/miks igatsed välja, kui oled väljas, kas/miks igatsed sisse?
Viimane küsimus on minu jaoks justkui paratamatus. Kevad-suvi-sügis-talv.
Igatahes ma tahan tagasi välja, kui ma sees olen ja sisse tagasi kui väljas. Nii see on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar