Ülle Pärli "Sees-väljas suhtest semiootiliselt"

Sügiskooli esimest päeva sissejuhatavas mõtiskluses kõneleb semiootika osakonna dotsent ja armastatud kirjandussemiootika õppejõud Ülle Pärli piiril-olekust ja vaatleja enesepaigutusest.

Sees- ja väljasolemise kohta tõdeb ta, et alati on oluline teadvustada sees- ja väljasolemise paratamatut samaaegsust.

Elin Sütiste: "Sees ja väljas" tõlkesemiootilisest vaatepunktist

Elin Sütiste on Tartu Ülikooli semiootika osakonna õppejõud ja teadur, kelle uurimisvaldkonnaks on tõlkesemiootilised küsimused, tõlkekultuur ja Eesti tõlkelugu. Sügiskoolis kõneleb ta semiootikutele tuttavatest binaarsetest opositsioonidest ja orgaanilistest metafooridest tõlkesemiootikas. Elin oskab avada ukse tõlkemaailma nii alles alustanud semiootikust kolleegile kui ka tõlkehuvilisele mistahes teaduskonnast.

1) Mis on semiootika?
Semiootika aitab mõtestada maailma – neis piirides, mida semiootika vahenditega mõtestada annab. Seda pole vähe.

2) Kas sügisõhtu rambivalguses või suveöö lõkke ääres?
Enamasti suveöö lõkke ääres. Mõnikord ikka sügisõhtu rambivalguses ka.

3) Kui olete sees, kas/miks igatsete välja? Kui olete väljas, kas/miks igatsete sisse? 

Sees olles tihti ei igatsegi välja. Kui aga välja satun, siis taipan, et olen tegelikult välja igatsenud küll, ja kuidas veel. Sisse tagasi hakkan tahtma siis, kui väljas olemine mingil põhjusel väga ebamugavaks läheb.

Paavo Piik "Aga publik plaksutab"

Paavo Piik on näitekirjanik ja lavastaja Kinoteatris ja Tallinna Linnateatris. Viimases kureerib ta festivali "Talveöö unenägu 2014: Tõsised mängud", mis toob detsembris Eestisse neli huvitavat teatrilavastust Prantsusmaalt, Saksamaalt, USAst ja Soomest. Palusime Paavot rääkida teatri tõlkimisest ja vahendamisest, aga teemale mõtlema hakates otsustas ta, et ei oska sellest midagi huvitavat rääkida ja kõneleb seega hoopis tänulikust publikust, teatrist kui massikunstist ja sellest, mida see endaga kaasa toob.

1) Mis on semiootika?
Semiootika on minu jaoks järjekordne humanitaarteadus, mis võrgutab noori tudengeid ja jätab nad siis hommikul halastamatult maha.

2) Kas sügisõhtu rambivalguses või suveöö lõkke ääres?
Iga kell suveöö ja lõke. Nad on minu jaoks märgilise tähendusega.

3) Kui oled sees, kas/miks igatsed välja? Kui oled väljas, kas/miks igatsed sisse?
Tähtis on kõrvalpilk.

Mihkel Raud kirjandusest siin ja väljas

Mihkel Raud on Eesti multitalent. Teda tuntakse nii muusiku, kirjaniku, ajakirjaniku ning nüüd ka poliitikuna. Meid huvitab Sügiskoolis eelkõige Mihkli see, kuidas temast sai kirjanik. Kuidas ja miks ta kirjutas menuromaanid „Musta pori näkku“, (millest/kuidas teatrietendus sai), „Sinine on sinu taevas“. Samuti tuleb juttu ta debüütnäidendist „Järgmine voor“, millest hiljaaegu telefilm sai.

Mihkli etteaste saab olema küsimus-vastus formaadis, palume kodutööna põnevad küsimused välja mõelda ning Sügsikooli kaasa tuua.

Mihkli kiire elutempo tõttu saavad meie kolm ankeetküsimust vastused Sügiskoolis kohapeal.

Jean Pascal Ollivry “Thought, speed, and theater"

Jean Pascal Ollivry on tõlkija, kelle sule läbi on prantsuse keelde ja kultuuriruumi jõudnud nii Anton Hansen Tammsaare, Karl Ristikivi kui ka Indrek Hargla teoseid. Matemaatikuks õppinud ja muuhulgas ka baritonlauljana tegutsenud Ollivry kõneleb Sügiskoolis aga tõlkekogemuse alusel keelte (võimalikust) iseloomulikust kiirusest ja selle vastuvõtmisest.

French playwright Bernard-Marie Koltès once famously declared that actors should recite his texts "like a child who says what he has to say as quickly as possible, and then darts away, as if possessed by an urgent need to pee." Nobody ever acts this way on a French stage, but interestingly, it is what I saw (or the feeling I had) most of the times I went to the theatre in Estonia. Does this simply tell us something about the way the French/the Estonian speak, or is it a manifestation of the speed at which they think, or still something else? I wish to say a few things about this question through a couple of examples, taken from my own experience as a translator (Kõiv, Tammsaare), or comparing French and Estonian translations and perfomances of Chekhov's Seagull.

1) Mis on semiootika?
Mis on semiootika? Tõesti ei tea. Vahel tundub, et see olevat nagu mingi lootusetu püüe matematiseerida üht osa maailmast ja mõttest, mis ei ole matemaatiline. Ei ole väga kena seda niimoodi väljendada, see on vist ka pisut loll, eriti sel ajal, kui matemaatika leiab viisi mittematematiseeritavaid valdkondi matematiseerida (nt. bioloogia). Aga siiski, tundub lootusetu.

2) Kas sügisõhtu rambivalguses või suveöö lõkke ääres?
Sügisõhtu rambivalguses, kindlasti (lauljana).

3) Kui olete sees, kas igatsete välja? Kui olete väljas, miks igatsete sisse?
Tegelikult unistan kohast, mis oleks katusega aga ilma seinteta. Töölaud minu juures seisab akna all, reeglina on aken lahti...

Sügiskooli moderaator, muusik, semiootikatudeng Hain Hoppe

Hain Hoppe on Tartu Ülikooli semiootika ja kultuuriteooria bakalaureuseõppe 3. aasta tudeng. Ülikooli tuli ta, et avardada silmaringi. See omakorda täiendab seda, mida talle meeldib teha ehk muusikat. Ent ta nendib, et tema elu on veel liiga varajases kevades, et midagi põhjapanevat väita - elu on liiga ettearvamatu selleks.
Sügiskoolis astub Hain üles päeva moderaatorina ning õhtul hurmava kitarrimängu ja lauluga.

1) Mis on semiootika?
Semiootika on minule tähendussüsteemide konstruktsiooni nägemine. See on võimaldanud minul näha subjektiivsust objektiivses ja võtta kõike (tähenduslikku) kui süsteemisisest arbitraarset fenomeni.

2) Kas sügisõhtu rambivalguses või suveõhtu lõkkeääres?
See oleneb seltskonnast.

3) Kui oled sees, kas/miks igatsed välja, kui oled väljas, kas/miks igatsed sisse?
Sees on soojus: teadmine, et kuskil lähedal on keegi sinule sarnanev. Inimesed kui sotsiaalsed loomad -  ihkavad lähedust, mistõttu meeldib mulle olla inimeste lähedal. Seevastu väljas (looduses) on ürgne kaos, milles hakkan piisava aja möödudes nägema ideaalselt tasakaalus süsteemi. Mõnikord toas ihkan vaikust ümbritsevast sotsiaalsest mürast. Väljasolles ihkan lähedust: läbi üksteise defineerime me end.

Mari Abel "Nagu mees ja naine, nagu ilus ja kole jne"

Mari Abel on Von Krahli teatri näitleja. Ennast tutvustab ta nii: Minu nimi on Mari. Elan kauni puiestiku kõrval Nõmmel. Armastan loodust, koeri, lapsi, hommikukohvi, kõrgemat moodi nagu Saara ütleb, soojust, muusikat ja tantsimist. Osal päevasest ajast jalutan, teen pliidi  alla tuld, koorin kartuleid, pikutan, triigin pesu, pesen pesu jne. Ja siis jälle hakkan näitlejaks, näiteks selle aasta kolmandast novembrist.

1) Mis on semiootika?
Kuuldes sõna semiootika kerkib minu silme ette esmalt tihe udukogu, mille sisse ilmub ähmaselt must-valge televiisori pilt Juri Lotmaniga. Nimelt, kui ma veel laps olin, siis vaatasin keset päeva kooli ja muusikakooli vahele jääval ajal televiisorist venekeelset saadet vene kultuuriloost, kus Juri Lotman istus ja rääkis Puškinist jne. Mäletan, et miski tema jutus ja olekus lummas mind ja tegi mind nagu ära, võib-olla oli see ka keskpäevane väsimus, aga ma lihtsalt istusin kodusohval kuidagi mõnusalt ja kossakalt, lapsesuu lahti vajunud ja mulle meeldis nii olla ja tajun, et praegugi meeldib. See ongi minu semiootika.

2) Kas sügisõhtu rambivalguses või suveõhtu lõkkeääres?
Hetkel valiksin suveöö lõkke ääres puhtalt soojuse pärast.

3) Kui oled sees, kas/miks igatsed välja, kui oled väljas, kas/miks igatsed sisse?
Viimane küsimus on minu jaoks justkui paratamatus. Kevad-suvi-sügis-talv.
Igatahes ma tahan tagasi välja, kui ma sees olen ja sisse tagasi kui väljas. Nii see on.

Iiris Viirpalu "Sõnaga liikumisest"

Iiris Viirpalule meeldib tantsida ja kirjutada ning ta näeb nende kahe muutuja võimalikku kohtumist ühes võrrandis.
Ta on 2010. aasta Tartu Ülikooli semiootika ja kultuuriteooria bakalaureuse vilistlane, hetkel TÜ semiootika magistrant. Tema uurimisvaldkonnaks on teater ja tants, keskendudes kehalisele eneseväljendusele etenduskunstides ning kitsamalt huvitab teda kultuuriteooria, semiootika ja fenomenoloogia rakendamine selle uurimisel. Alates 2013 on ta tegev arvustajana, tema artikleid on avaldatud siin- ja sealpool piiri.

Iirise ettekanne Sügiskoolis vaatleb postdramaatilise olukorra kontekstis Eesti viimase aja tantsuteatrit. Tants kui keel, keha kui meedium, märk. Juttu tuleb narratiivi(tuse)st tantsu ja füüsilise teatri lavastustes. Ta käsitleb tantsust kirjutamise teemat: kuidas tõlkida ja interpreteerida keha ja liikumispõhist sisu või tähendust verbaalselt, kui tekst või lugu on taandunud? Ettekanne põhineb näidetel meie kultuuriruumist.

1) Mis on semiootika?
Määratlematu miski, mis on õpetanud maailma päranisilmi vaatama ja kõike katkematult mõtestama. Nähtamatud ja nähtavad seosed.

2) Kas sügisõhtu rambivalguses või suveõhtu lõkke ääres?
Suvevalgus sügisõhtus.

3) Kui oled sees, kas/miks igatsed välja, kui oled väljas, kas/miks igatsed sisse?
Areng on oluline, sestap liigun piiri peal, püüdes kinni jäämist vältida

Berk Vaher "Bruce Sterlingi Tartu sõnas ja pildis"

Berk Vaher on Eesti kirjanik ja kriitik. 

Semiootika Sügiskoolis analüüsib Berk 2013. aasta Prima Vista kirjandusfestivalil esinenud küberpunk-guru Bruce Sterlingi fotosid ja kommentaare Tartust.
Ettevalmistusi loenguks: https://www.flickr.com/photos/brucesterling/8732070916/in/photostream/ (klikata tuleb vasakule).

1) Mis on semiootika?
Tähelepanuteadus.

2) Kas sügisõhtu rambivalguses või suveõhtu lõkkeääres?
Suveõhtul lõkke ääres, sügisel rambivalguses. Ikka mõlemad.

3) Kui oled sees, kas/miks igatsed välja, kui oled väljas, kas/miks igatsed sisse?
"Igal pool on parem kui kusagil mujal" (kingsepp Johannes, "Õnne 13").

Tõnu Õnnepalu "Mis on kunst?"

Tõnu Õnnepalu on Eesti proosakirjanik, luuletaja ja tõlkija ning äsja toimunud teatrifestivali Draama kuraator. Sügiskoolis räägib ta kunstist - oma kogemustest kirjanduse ning teatri vallas.

Kunsti tehakse päev-päevalt aina rohkem ja loeb ta aina vähem. Mis üldse veel on kunst? Kas miski kõikehõlmav ja igapäevane (elukunst, elamise kunst), või vastupidi, midagi väga spetsiifilist, mida teevad (ja millest aru saavad) vaid kõrgelt koolitatud professionaalid? On ta kvaasireligioon, püha talitus, või lihtsalt üks viis siin ilmas omadega hakkama saada, vahel isegi raha teha ja kuulsust koguda?

Leo Tolstoi esitas selle küsimuse oma vana-ea traktaadis, kus ta (peaaegu) kogu oma senise loomingu "kõlvatuks" kuulutas, juba 120 aastat tagasi (eesti keeles ilmus äsja). Tolstoi küsimuseasetus võib ju tunduda naiivnegi, aga samas, eks ole meis, alles XX sajandi inimestes, ikka veel natuke tolstoilast, eriti mis kunsti puutub. Aga tolstoilane või mitte, kui sa juba kord kunstiga tegeled, aeg-ajalt ikka küsid endalt, mis asi see lõppude lõpuks on, mis sa teed.

1) Mis on semiootika?
Liik mõtteluulet? (Peenemalt öeldes: intellektuaalse poeesia žanr.) Või oli see midagi piibliuurimisest?

2) Kas sügisõhtu rambivalguses või suveõhtu lõkke ääres?
Sügisõhtu kuuvalges, kui on veel soe, lõket pole vajagi, haned lähevad taevas. Saigyo oleks seda täpsemini kirjeldanud, seitsmerealise luuletusega. Aga kui haned on juba läinud, vihma sajab, siis pole petlik rambivalgus ka paha. Vahel on hea ennast petta lasta.

3) Kui oled sees, kas/miks igatsed välja; kui oled väljas, kas/miks igatsed sisse?
Sees jääb endasse kinni. Väljas kaotab enda ära.