Tõnu Õnnepalu on Eesti proosakirjanik, luuletaja ja tõlkija ning äsja toimunud teatrifestivali Draama kuraator. Sügiskoolis räägib ta kunstist - oma kogemustest kirjanduse ning teatri vallas.
Kunsti tehakse päev-päevalt aina rohkem ja loeb ta aina vähem. Mis üldse veel on kunst? Kas miski kõikehõlmav ja igapäevane (elukunst, elamise kunst), või vastupidi, midagi väga spetsiifilist, mida teevad (ja millest aru saavad) vaid kõrgelt koolitatud professionaalid? On ta kvaasireligioon, püha talitus, või lihtsalt üks viis siin ilmas omadega hakkama saada, vahel isegi raha teha ja kuulsust koguda?
Leo Tolstoi esitas selle küsimuse oma vana-ea traktaadis, kus ta (peaaegu) kogu oma senise loomingu "kõlvatuks" kuulutas, juba 120 aastat tagasi (eesti keeles ilmus äsja). Tolstoi küsimuseasetus võib ju tunduda naiivnegi, aga samas, eks ole meis, alles XX sajandi inimestes, ikka veel natuke tolstoilast, eriti mis kunsti puutub. Aga tolstoilane või mitte, kui sa juba kord kunstiga tegeled, aeg-ajalt ikka küsid endalt, mis asi see lõppude lõpuks on, mis sa teed.
1) Mis on semiootika?
Liik mõtteluulet? (Peenemalt öeldes: intellektuaalse poeesia žanr.) Või oli see midagi piibliuurimisest?
2) Kas sügisõhtu rambivalguses või suveõhtu lõkke ääres?
Sügisõhtu kuuvalges, kui on veel soe, lõket pole vajagi, haned lähevad taevas. Saigyo oleks seda täpsemini kirjeldanud, seitsmerealise luuletusega. Aga kui haned on juba läinud, vihma sajab, siis pole petlik rambivalgus ka paha. Vahel on hea ennast petta lasta.
3) Kui oled sees, kas/miks igatsed välja; kui oled väljas, kas/miks igatsed sisse?
Sees jääb endasse kinni. Väljas kaotab enda ära.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar