neljapäev, 23. oktoober 2014

Jean Pascal Ollivry “Thought, speed, and theater"


Jean Pascal Ollivry on tõlkija, kelle sule läbi on prantsuse keelde ja kultuuriruumi jõudnud nii Anton Hansen Tammsaare, Karl Ristikivi kui ka Indrek Hargla teoseid. Matemaatikuks õppinud ja muuhulgas ka baritonlauljana tegutsenud Ollivry kõneleb Sügiskoolis aga tõlkekogemuse alusel keelte (võimalikust) iseloomulikust kiirusest ja selle vastuvõtmisest.

French playwright Bernard-Marie Koltès once famously declared that actors should recite his texts "like a child who says what he has to say as quickly as possible, and then darts away, as if possessed by an urgent need to pee." Nobody ever acts this way on a French stage, but interestingly, it is what I saw (or the feeling I had) most of the times I went to the theatre in Estonia. Does this simply tell us something about the way the French/the Estonian speak, or is it a manifestation of the speed at which they think, or still something else? I wish to say a few things about this question through a couple of examples, taken from my own experience as a translator (Kõiv, Tammsaare), or comparing French and Estonian translations and perfomances of Chekhov's Seagull.

1) Mis on semiootika?
Mis on semiootika? Tõesti ei tea. Vahel tundub, et see olevat nagu mingi lootusetu püüe matematiseerida üht osa maailmast ja mõttest, mis ei ole matemaatiline. Ei ole väga kena seda niimoodi väljendada, see on vist ka pisut loll, eriti sel ajal, kui matemaatika leiab viisi mittematematiseeritavaid valdkondi matematiseerida (nt. bioloogia). Aga siiski, tundub lootusetu.

2) Kas sügisõhtu rambivalguses või suveöö lõkke ääres?
Sügisõhtu rambivalguses, kindlasti (lauljana).

3) Kui olete sees, kas igatsete välja? Kui olete väljas, miks igatsete sisse?
Tegelikult unistan kohast, mis oleks katusega aga ilma seinteta. Töölaud minu juures seisab akna all, reeglina on aken lahti...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar